Kiirguse ohtlikkus

 

Vähesel määral radioaktiivset kiirgust on kõikjal meie ümber kogu aeg. Piltlikult öeldes võib meid kiiritada nii söödud banaan kui ka öösel meie kõrval magav kaaslane. Niisamuti võime kiiritada saada arstikabinetis. Kuid kõik eelmainitud allikad ei kahjusta inimese tervist märgataval määral.

Vähiriski suurenemisega saab üheselt seostada 100 millisieverti suurust doosi, mis on saadud ühe aasta vältel. Surmavaks loetakse 8000 millisieverti suurust doosi. Tõsiseks kiirgusmürgituseks hinnatakse 2000 millisieverti suurust doosi, kiirgustõve põhjustab aga 1000 millisieverti suurune kiiritusdoos.

Tšornobõli tuumajaama õnnetuse ohvritest on teada, et kuu pärast õnnetust surnud töötajad olid saanud keskmiselt 6000 millisieverti suuruse doosi. Jaama lähistel elanud inimesed ehk peamiselt tuumajaama töötajate perekonnaliikmed said 350 millisieverti suuruse kiiritusdoosi.

Esimesel kahel aastal jaamas aidanud päästetöötajad said kõik vähiriski tõstva doosi. 1986. aastal oli doos keskmiselt 170 millisieverti suurune, 1987. aastal töötanud päästjatel 130 millisieverti suurune.
Graafikus esitatud ekvivalentdoos väljendab kahju, mille on ioniseeriv kiirgus tekitanud tervele kehale.