Tšornobõli metsad ei kõdune korralikult
Peaaegu 30 aastat tagasi toimunud tuumakatastroof ei puudutanud ainult taime-, linnu- ja loomariiki. Keskkonda sattunud radioaktiivne aine mõjutas otseselt ka orgaanilist ainet lagundavate organismide elukäiku, mille tulemusena ei kõdune murduvad puud ja langevad lehed korralikult ka tänapäeval, tõstes järjest ulatusliku, tervet Euroopa idaosa ähvardava tulekahju ohtu.
Ökosüsteemis olulist rolli mängivad lagundajana käituvad mikroobid ja selgrootud püüdsid Tšornobõli piirkonda juba aastaid uurinud Timothy Mousseau tähelepanu ühe teise linde käsitlenud projekti raames. „Koos Anders Mølleriga tsoonis ja eriti kurikuulsas Punases metsas ringi uidates märkasime, et maas vedeleb palju puid, mis olid täiesti kõvad. Lõuna-Carolina metsades muutuvad aga murdunud puud juba aastaga täielikult saepuruks ja kümne aasta pärast pole neist märkigi,“ mõtiskles Mousseau. Mõnda ronti jõuga pooleks murdes ilmus nähtavale vaid paar sipelgat.
Töörühm ei saanud aga ainult metsaalustel kuhjuvate lehtede ja puitmaterjali põhjal kindel olla, et nende aeglase lagunemise näol on tegu tuumakatastroofi tagajärgedega. „Seega laotasime me üle kogu tsooni laiali 572 väikest kotikest surnud lehtedega, et eksperimentaalselt kontrollida, kui palju aeglasemalt lehed lagunevad,“ selgitas bioloog. Pooled kotikestest vooderdas ta peene silmusega võrksukkadega, et takistada suuremate putukate ligipääsu. Viimane võimaldas töörühmal kindlaks teha, kui olulist rolli need võrreldes seente ja mikroobidega lagunemise juures mängivad.
Galerii: Maha jäetud Prõpjati linn.
Elanikele öeldi, et linnast evaueerutakse ajutiselt, sestap jäeti suur osa asjadest maha.
Aasta pärast kotikesi analüüsides leidsid nad, et tulemused on heas vastavuses varasemate metsaluse lehekihi paksuse mõõtmistega. Saastunumatel aladel lagunesid lehed kuni 40 protsenti aeglasemalt. Samuti näisid selgrootud lehemassi kadu juures mängivat tähtsat rolli. „Paraku ei tea me veel täpselt, kas aeglasema lagunemiskiiruse taga on lagundajate üldisem kaotus või ei toimi nende ainevahetus enam nii, kuidas peaks. Võibolla on liigiline koosseis muutunud. Igal juhul loodame me seda lähimatel aastatel põhjalikumalt uurida,“ nentis Mousseau.
Nii või teisiti on aeglasem lagunemine Tšornobõli alade ökosüsteemi põhjalikult muutnud. „Toitained ei satu enam nii kiiresti mulda tagasi. Kui see mikroobide kogukondi nõnda puudutanud on, siis võib sellel olla mõju ka teistele liikidele. See avaldab mõju putukate produktiivsusele ja seal edasi teiste suuremate liikide toidulauale. Kui puude ja teiste taimede stressitase ja toitainete defitsiit kasvab, siis muudab see oluliselt primaarproduktsiooni kvaliteeti,“ lisas bioloog. See võib selgitada, miks on puude kasv piirkonnas märgatavalt aeglustunud.
Ent orgaanilise materjali aeglasem lagunemine võib potentsiaalselt pikemas perspektiivis mõjutada ka tuhandete kilomeetrite kaugusel elavate inimeste elu. Juba eelnevates töödes on näidatud, et piirkonnas on tulekahjurisk järjest kasvanud.
„Mure katastroofilise tulekahju pärast on eriti viimastel aastate piirkonda tabanud põudade valguses järjepidevalt kasvanud. Kui kümneid aastaid kogunenud lehed süttima peaksid, tekib küsimus, kuhu suits läheb. Suur osa pinnases leiduvast radioaktiivsest tseesiumist ei lõpeta kuskil mujal kui lehtedes. Nii on tulekahjul potentsiaali laotada radioaktiivset materjali laiali tsoonist märgatavalt kaugemal,“ tõdes Mousseau.
Uurimus ilmus ajakirjas Oecologica, artikkel ERR Novaatoris.