26. aprill 1986
Läbi reaktori kanalite voolab töö käigus suur kogus jahutusvett – kuni 75 tonni minutis. Kui reaktorit ei jahutata piisavalt, võib see üle kuumeneda. Olukord võib ette tulla näiteks siis, kui elekter kogu jaamas välja lülitub ning veepumbad seetõttu seiskuvad.
Seepärast oli jaamas pumpade töös hoidmiseks igaks juhuks valmis kolm diiselmootoriga elektrigeneraatorit. Nende vajaliku täisvõimsuse saavutamiseks oleks kulunud minut kuni 75 sekundit, mis ei ole aga piisavalt kiire aeg, et reaktori töö saaks häirimatult jätkuda.
Pumbad, mis reaktori ümber jahutavat vett juhivad, olid Tšornobõli jaamas ühendatud turbiinidega. Viimaseid hoidis töös reaktorist tulev energia. Seega on tegu n-ö sõltuvusesahelaga. Diiselgeneraatorid peakski ohuolukorras töös hoidma jahutusvee turbiine.
25. aprill kell 23.30
Pool tundi enne keskööd ehk enne vahetuse algust vaadati üle eelmise vahetuse märkmed ja reaktorite olukord. Sel hetkel sai meestele selgeks, et nende õlul on ootamatult vastutusrikas ülesanne.
Jaama insenerid tahtsid katsetada, kas jahutusvee pumpasid oleks võimalik töös hoida turbiinide pöörlemisenergiast, et katta diiselgeneraatorite käivitamiseni kuluv aeg.
"See tähendas küll lisatööd, aga see ei olnud midagi keerulist," rääkis Stoliartšuk History Channel'ile.
Selleks, et vältida reaktoris võimsuse vähenemist, lülitati välja kõik kaitsesüsteemid. Testi läbiviimiseks oli vaja reaktori töövõimsust vähendada veerandini.
26. aprill kell 00.00
Juri Kornejev kontrollis turbiinide tööd ning suundus siis tagasi kolleegide juurde teed jooma ja katse alustamise käsklust ootama. Stoliartšuk viibis reaktoritest 300 meetri kaugusel juhtruumis.
00.05. Alustatakse katse ettevalmistamisega. Stoliartšuki partner Leonid vähendab reaktori töövõimsust. Eesmärk on jõuda vaid veerandi võimsuseni. Järgmised paarkümmend minutit läheb kõik nagu plaanitud.
00.28. Reaktor kaotab ootamatult võimsuse ja töötab minimaalsel võimalikul võimsusel, vaid ühe protsendi ulatuses võimalikust tootmisvõimest. Stoliartšuki suudab siiski võimsuse taastada ja ohuolukord kuulutatakse lõppenuks.
01.00 Mehed on kindlad, et reaktor on stabiilne.
01.03 Pumpade tööd kontrolliv Boris lülitab sisse kaks lisapumpa, kuid need suunavad reaktorisse vett liiga suure survega. Selle tulemusena ei teki turbiine töös hoidvat uut veeauru piisavalt kiiresti. Turbiinid seiskuvad.
01.19 Leonid suurendab reaktorite võimsust, mis stabiliseerib olukorra - reaktor toodab taas vajalikul määral auru ja turbiinid töötavad. Jätkatakse katsega. Tegelikult kasvab aga reaktori temperatuur, kuid mehed ei oska seda ette näha. Kornejev saab kõne, et testiga võib jätkata.
01.23 Algab katse. Turbiinid lülitatakse plaani kohaselt välja. Kohe saab aga selgeks, et reaktori sisemus on 120 korda normaalsest kuumem ja rõhk suureneb. Juhtpuldis lähevad tööle häirekellad. Mehed mõistavad, et on probleem, kuid ei tea, et reageerida tuleks sekundite jooksul.
2000°C kuumus hakkab reaktori sisemust sulatama.
01.24 Tšornobõli neljas reaktor plahvatab. 1000 tonni kaaluv teraskatus lendab reaktorilt, selle alt paiskub vastu taevast kaheksa tonni radioaktiivset ainet. Kuuma reaktori sisemusse tunginud õhus süttib aeglustina kasutatav grafiit.
Kornejev on endiselt turbiinide juures. Plahvatuse hetkel kukub hoone katus kokku. Mees ronib juhtpuldi alla ning pääseb eluga.
Stoliartšuk tunnistab hiljem, et 300 meetrit reaktorist eemal asuvas juhtruumis plahvatust kuuldes ja paanika tekkides tundus kõik kui unes. Ta ei osanud reageerida.
01.28 Esimene 14 mehega tuletõrjeekipaaž sõidab sündmuspaigale. Tulekahju on aga kordades suurem, kui nad hallata jõuavad. Väljakutse saab veel sada päästjat. Mehed ei teadnud aga, et reaktor oli plahvatanud, nad arvasid, et lähevad kustutama tavapärast tulekahjut. Päästetööde edenedes saab selgeks, et ollakse tuumakatastroofi südames.
01.30 - 03.00 Tuletõrjujad püüavad leeke summutada. Päästjad minestavad üksteise järel, paljud oksendavad.
05.00 Tulekahju on kustutatud. Päästetööde juht viiakse lennukiga Moskva haiglasse. Tema jääb ellu, kuid 69-st sündmuspaigal käinud päästjast 31 sureb otsese kiirituse tõttu. Meestel esineb südamerikkeid, ulatuslikke ja sügavad nahapõletusi, kopsukahjustusi, immuunsüsteemi puudulikkust.
360-kraadine vaade: Mälestusmärk päästjatele, kes surid tuumajaama kustutustöödest saadud kiiritusse. Tšornobõl.
Pildis ringi liikumiseks tuleb seda hiirega paremale-vasakule või üles-alla sikutada.
26. aprilli päev
Kolme kilomeetri kaugusel Prõpjati linnas elavatel tuumajaama töötajate peredel ei ole endiselt aimu, et öösel lendas üks reaktoritest õhku. Nõukogude Liit püüab juhtunu maha vaikida. Siiski alustatakse salajast operatsiooni Prõpjati linna enam kui 40 000 elaniku evakueerimiseks.
Evakuatsiooni korraldamiseks palutakse appi sõjavägi. Linna siseneb 1200 bussi.
27. aprilli päev
Prõpjati elanikele kinnitatakse ametlikult, et on toimunud tuumakatastroof, seda 36 tundi pärast plahvatust. Selgitatakse, et ebatervisliku radiatsiooniohu tõttu peavad inimesed oma kodudest ajutiselt lahkuma.
14.00 Algab massievakuatsioon. 15 kilomeetri pikkune busside ja masinate kolonn viib elanikud neile teadmata suunas.
17.00 Prõpjat on inimtühi. Reaktorist paiskub keskkonda endiselt surmavas koguses kiiritust. Elamis- ja kasutuskõlbmatuks muutus umbes kolmveerand Eesti pindalaga võrreldav maa-ala.
27. aprill - 05. mai Kopterid puistavad kiirguse vähendamiseks reaktorile enam kui 5000 tonni boori, dolomiiti, liiva ja pliid. Nõukogude Liit loodab, et välismaal õnnetusest ei teata. USA satelliidifotole jääb hõõguvpunane katkine reaktor.
28. aprill, Rootsis
Sealse tuumajaama töötajad avastavad, et nende saapad on ootamatult radioaktiivsed. Kahtlustati tuumapommi lõhkemist. Peagi selgub, et saasteallikas paikneb Nõukogude Liidus.
Tugevasti saastusid laiad alad peamiselt Valgevenes, Ukrainas ja Venemaal, kuid kauglevi tulemusena ka mujal Põhja-ja Lääne-Euroopas.
Animatsioon: Suurbritannia ilmateenistuse Met Office graafik kiirguse levikust Euroopas.
Avarii tekitas kriitikat Nõukogude RBMK tuumareaktorite ohtlike protseduuride ja ehitusvigade suhtes ning nõuti nende töö lõpetamist. Seda tüüpi reaktoritega Ignalina tuumajaamas Leedus suleti juba üks reaktor. Teine peaks töö lõpetama lähiajal. Seda tüüpi reaktoreid ei ehitata enam ka Venemaal, olemasolevad asendatakse teisetüübilistega.
Läänel puudub vaste RBMK reaktoritüübile, sest juba 1950. aastate alguses keelati USA-s vesijahutuse ja grafiitaeglustiga reaktorite ehitamine, viidates nende ohtlikkusele. Seepärast ei olnud Tšornobõli avarii eriliseks tehniliseks õppetunniks lääne reaktorite ümberhindamiseks – sellise ulatusega avarii pole nendes lihtsalt võimalik.
Ometi pöörati ka seal suuremat tähelepanu ohutuse, väljaõppe ja avariiohjamise küsimustele, doositekke ja kiirguslike keskkonnamõjude uurimisele ja hindamisele. 1990. a. esitasid IAEA ja OECD Tuumaenergia Agentuur 8-astmelise rahvusvahelise tuumasündmuste skaala INES, mille järgi kvalifitseerub Tšornobõlis toimunu raskeimaks võimalikuks ehk seitsmenda kategooria tuumaavariiks.
Kõikidel töötavatel RBMK reaktoritel suurendati tuntavalt avarii järel ohutust ja stabiilsust väikestel võimsustel töötamisel. Suurendati tuumkütuse rikastusastet, asendati ohtlikud juhtvardad ja suurendati nende arvu, samuti suurendati neutronineelajate kogust jm.
Suuremat tähelepanu hakati pöörama personali ettevalmistusele ja täiendõppele. Nii on ka nendes välditud sellise avarii kordumine.