TŠORNOBÕLI TUUMAJAAM - ODAV ENERGIA
1970. aastal alustati Kiievi oblastis Tšornobõli rajoonis kuue plokiga tuumaelektrijaama ehitust. Esimesest reaktori käivitamisest Nõukogude Liidus oli möödunud 24 aastat, esimesest elektrivõrku ehitatud tuumaelektrijaama avamisest aga 16 aastat. Viimane sai prototüübiks hilisemale RBMK-tüüpi reaktorile, mis ehitati ka Ukrainasse.
1977. aastal käivitus Tšornobõlis esimene plokk. Järgmisel aastal teine ning 1981. ja 1983. aastal pandi tööle viimased kaks plokki. Sellal kui kaks kolmandikku tuumajaamast töötas, jätkati viienda ja kuuenda ploki ehitust, kuid neid valmis ei jõutudki.
Jaamaehitust kirjeldav entusiasmist pakatav uudislõik. (Video on vene keeles).
Nõukogude Liidule iseäralikke RBMK-tüüpi (RBMK - akronüüm venekeelsele nimetusele suure võimsusega kanalreaktor) reaktorites kasutati neutronite aeglustamiseks grafiiti, mis võib madala võimsusrežiimi korral ajada keema reaktorit jahutama mõeldud vee. Kanalites keevas vees tekkinud aurumullid vähendavad aga neutronite neeldumist. See kiirendab ahelreaktsiooni, mis suurendab omakorda veelgi aurumullide teket.
PWR- ja BWR-tüüpi reaktorites, mis on levinud läänes, on aeglustiks grafiidi asemel vesi. Neis põhjustab aurumullide teke hoopis reaktori võimsuse vähenemist.
RBMK-reaktoritele ei ehitatud raudbetoonist kaitsekuplit, mis on läänes küll kohustuslik, kuid polnud seda Nõukogude Liidus ehitatavatel reaktoritel.
RBMK-reaktorite eeliseks oli nende suurem võimsus ja odavam hind. Nõukogude Liidu projekti tegi säästlikumaks ka mujal tööstuses kasutusel olevate sõlmede, elementide ja detailide kasutamine.
Tšernobõli reaktor kujutas endast 15 m läbimõõduga ja 10 m kõrgust silindrit, milles oli 1661 vertikaalset kanalit kütusevarraste ja 211 kanalit juhtvarraste jaoks. Igas kütusekanalis oli 115 kg uraanoksiidi rikastusastmega (so U-235 sisaldusega) kaks protsenti.
Suurt eelist RBMK-reaktorite rajamisel nähti selles, et just RBMK-tüüpi jaamades sai tuumarelva jaoks toota tuumapommis rakendust leidvat plutoonium-239. Pommimaterjal kogunes reaktori kütusevarrastesse, mis siis paraja kontsentratsiooni saavutades reaktorist kraana abil välja tõsteti. Päevas kogunes plutooniumi umbes kahele kuni viiele vardale.
Siin seisneb ka üks põhjustest, miks reaktorile kaitsekuplit peale ei ehitatud: kuppel oleks lisanud ehitisele nii palju kõrgust, et varraste välja tõstmiseks vajalik kraana poleks saanud seal enam töötada. Lisaks puudusid ülisuurte kaitsekuplite ehitamiseks tehased ja kohaletoimetamiseks ka transpordivahendid.