Islandi jalgpallikoondis tegi tegelikult ajalugu juba sellega, et oli läbi aegade väiksema rahvaarvuga riik, kes jalgpalli suurvõistlustele kvalifitseerunud, jättes näiteks selle aasta turniirilt eemale jalgpallis märkimisväärselt rohkem ilma teinud Hollandi koondise.

​

Tõsi, mõneti tingis Islandile soodsa seisu UEFA otsus muuta turniirile pääsejate arvu – varasema 16 koondise asemel sai tänavu jalgpalli Euroopa meistritiitlile võistlema 24 meeskonda. Samas ei ole mõistlik sellest kuidagi liigselt kinni hakata ja teha järeldus, et keskmine tase tänavu nõrgem oleks. Eespool toodud Hollandi näide tõendab seda vast kõige ilmekamalt.

​

„Islandi ime“, millega väikse saareriigi võidukat teekonda tänavusel EM-il lühidalt nimetama hakati, ilmutas end juba antud koondise esimestest alagrupimängudest alates, kus suudeti end respektaablite jalgpalliriikide Portugali ja Ungari vastu viiki mängida, Austriale 2:1 teha ja alagrupist teise meeskonnana edasi play-off-vooru liikuda. Edasi tuli jalgpalli sünnimaa ja Islandi koondise keskkaitsja Ragnar Sigurdssoni arvates „nende vastu kerget edasipääsu“ oodanud Inglismaa alistamine ning voilà! – äkitsi leiti end veerandfinaalist vastamisi Prantsusmaaga.

​

Kuigi see mäng Prantsusmaaga jäi nendel Euroopa meistrivõistlustel Islandi jaoks viimaseks, olid nad juba selleks hetkeks võitnud nii kui nii – ülejäänud 92% islandlastest, kes ise Prantsusmaal kohapeal meeskonnale kaasa elamas ei olnud, ootasid mehi pärgadega Reykjavikis sellest olenemata. Pealekauba õnnestus islandlastel võita poolehoid ka kõigi teiste seas. Näiteks Islandi-Inglismaa mängu kohapeal kajastanud ETV kommentaatorid ja Õhtulehe ajakirjanik Ott Järvela mõlemad märkisid, et mingil hetkel hakkasid Allianz Riviera staadionil mängu jälginud ja oma meeskonna soorituses pettunud Inglismaa fännid näitama sümpaatiat hoopis Islandi suhtes.

​

Islandlased olid eestlastele muidugi eriti sümpaatsed. Umbes 300 000 elanikuga väikse Põhjamaa riigi südikas mäng pani ka Eesti jalgpallifännide südameis kasvama lootuse, et ükskord suudab ka meie väiksearvuline ja kesise jalgpalliajalooga riigi koondis end suurvõistlustele välja mängida.

​

Islandi jalgpallikoondise puhul on palju räägitud meeskonnamängus nii vajalikust ühtsustundest. Samas tekib küsimus, et miks peaks just see Islandi ootamatu edu võti olema, kui ühtsustunne on mis tahes tugeva meeskonna alus. Islandi puhul peab siiski täpsustama, millisest ühtsustundest räägime. Meeskonnatasandil on see hädavajalik element, aga vähesed riigid peale Islandi saavad endale lubada nii vahetut ühtsustunnet oma poolehoidjatega, et kui Islandi koondise kaitsja Kari Arnason ütleb „kuidas ta tunneb 50 protsenti Islandi fännidest“, siis sa ei kahtle selles.

​

Tarmo Tiisler märkis vahetult pärast Islandi mängu Inglismaaga Eesti Ekspressile, kuidas ei saa eeldada, et Islandil on homogeenne ja ainult ühte moodi mõtlev kollektiiv. „Neil on mitmeid profijalgpallureid ja kindlasti ka suurte egodega. Aga treener on suutnud nad nii kokku mängima panna, et ego energia on suunatud ühele eesmärgile.“ Tiisleri väljatoodut illustreerib hästi Islandi ja Portugali mäng alagrupis, kus Cristiano Ronaldo jaoks sai meeskonna ühissooritusest olulisemaks omaenda isikliku väravaskoori avamine, mis muutus aja jooksul sedavõrd suureks kinnisideeks, et Ronaldo jättis kasutamata isegi need olukorrad, kus sööduga kaasmängijale oleks pealelöök väravale edukam olnud. Islandi puhul sellist soolomängu suurtest egodest olenemata ei näinud.

​

Seoses Portugali, aga ka Inglismaaga tasub Islandi puhul veel mainida, kuidas algaja jalgpalliriigina ei tundnud ükski islandlastest aukartust suurte staaride ees, olgu tegu Cristiano Ronaldo või Wayne Rooney’ga ning olgu nende kehad kui ülemakstud tahes. Island ei peljanud mängida väga füüsilist mängu ja portugallasi survestada, teenigu see neile kui tahes palju kollaseid kaarte. Kollaseid kaarte jõudsid islandlased teenida palju – turniiri jooksul jõudsid kohtunikud jagada neile 12 kollast kaarti, mis on samaväärne Ungariga ja teine tulemus Itaalia koondise järel.

​

Eelmainitu kõneleb islandlaste tugevast mentaalsest jõust, mida rõhutas ka Tiisler. Kui mängus Inglismaaga tundus pärast 4. mänguminutil Rooney realiseeritud penaltit, et Islandi muinasjutt on läbi, ei varisenud Islandi ründe- ja kaitseliinid seepeale kokku. Ainult kaks minutit hiljem tõestas Island, et ta ei lase end suurel jalgpalliriigil nii kergesti mängust välja lüüa ning lõid mängu viiki, millele tipuründaja Kolbeinn Sigthorsson andis 18. minutil lisa ja millega lennutas Inglismaa ka turniirilt lõpuks välja. Samamoodi tuleb tagasi vaadata ka Islandi veerandfinaali mängule Prantsusmaaga, kus viimane jõudis Islandi väravasse tulistada küll palli viiel korral, aga millele islandlased vastasid kahega. Väljakult lahkuti küll kaotajatena, aga väärikalt.

​

Island ei toonud mitte ainult värsket verd jalgpalliringkondadesse, vaid ka tribüünidele; need Prantsusmaale kohale tulnud 24 000 islandlast tutvustasid meile hüüdu, mida jalgpalli suurmängudel pole varem tuntud – viikingite hüüdu, mis oma põhjamaises jõulisuses lõikas läbi mis tahes vastasmeeskonna poolehoidjate ebamäärasest kisast ning tuletas meelde, mida suudavad tõelise missioonitundega pealtvaatajad – Islandi edu nendel EM-idel ei oskaks kuidagi lahutada nende fännide ergutustööst.

​

Saksamaa-Prantsusmaa poolfinaalmängu järgi võib aimata, et jalgpalliringkondades läheb see hüüd nüüd moodi – kohapeal mängu vaadanud Ott Järvela vahendas, et diktor olevat Prantsusmaa ja Saksamaa fännid üheskoos „huh!“-hüüet koos käteplaksuga tegema pannud, samas lisas Järvela, et lõpp läks lappama, sest „põhjamaist distsipliini ikkagi ei ole“.

​

Wales ei pruugi oma kolme miljoni elanikuga kvalifitseeruda küll otseselt jalgpalliriikide väiksemate hulka, küll aga võib Walesi pidada väikseks arvestades nende senist ajalugu jalgpalli suurvõistlustega: enne tänavusi Euroopa meistrivõistlusi oli Wales kvalifitseerunud 1958. aasta jalgpalli maailma meistrivõistluste finaalturniirile, kus jõudis veerandfinaali. Sellega oli Walesi kogemus sellel tasemel enne tänavust turniirini ka piirdunud.

​

Kuigi Islandiga samaväärselt autsaider – eriti oma suure venna Inglismaa kõrval – ei saa uelslaste kohta päriselt rääkida lugusid, kuidas treener poole kohaga kodukülas kaaskodanike hambaid parandab ja väravavaht vabal ajal muusikavideoid väntab (võib-olla muidugi pole lihtsalt osatud veel küsida). Wales on ikkagi see koondis, kus mängib maailma kõige kallim jalgpallur Gareth Bale (Bale võttis selle tiitli üle Cristiano Ronaldolt, kui läks 100 miljoni euro eest üle Real Madridi, kus mängib ka Ronaldo), ometi pole supertäpse vasaku jalaga Bale kindlasti Walesi koondise vapiloom nagu Ronaldo on Portugalile.

 

Samaväärselt silmapaistvad on 2008. aastal märkimisväärselt odavama rahaga Arsenali üle ostetud Aaron Ramsey, kellel on suurepärane oskus leida ja luua rünnakuvõimalusi ning koondise kapten ja kaitseliini tugisammas Ashley Williams. Aga ka nende kolmega piirdumine ei tähenda, et ülejäänud koondislased kuidagi kahvatuksid – tegemist on meeskonna, mitte pelgalt koosseisuga.

​

Wales liikus oma alagrupist järgmisesse vooru esimesena, kaotades ainult ühe mängu ja selle Inglismaale. Kui Islandi puhul sai mainitud, kuidas neil puudub igasugune valehäbi jalgpallimaailma vaprate ja ilusate ees, siis Walesi mängus Inglismaa vastu ei saanud kuidagi mööda vaadata sellest, et teatav aukartus neil oma jalgpallihiiust naaberriigi ees justkui oli. Kuidas muidu selgitada 2:1 kaotust Inglismaale, kes 2016. aastal mängib Walesist selgelt kehvemini.

​

Samal ajal, kui Island on julge end vastase kaitsest jõuga läbi suruma, on Wales see, kes oskab oma võimalusi ära kasutada – statistika räägib ilmekalt Walesi pealelöökide hävitavast täpsusest – turniiril tehtud 68-st pealelöögist 32 jõudsid raamidesse (pooled oodatavalt Gareth Bale’ilt). Võrdluseks võib tuua Walesi poolfinaalmängus koju saatnud Portugaliga, kelle 112-st pealelöögist ainult 36 jõudsid väravaraamidesse. 

​

Nimede ja numbrite kõrval jääb Walesi koondis meelde oma äärmiselt omapärase nurgalöögiolukorra lahendusega. Kui üldiselt tekib peale nurgalöögi andmist väravakastis suur ja korrapäratu sagimine, siis uelslaste liikumine – kaootiline, aga koordineeritud laialijooks – sellistes olukordades näitab, et juhuse hooleks ei jäeta midagi. Isegi kui neist väravaid ei sündinud, hirmutasid need vastasmeeskonna mängijad üsna põhjalikult ära.

​

Uelslaste edu tänavustel Euroopa meistrivõistlustel tõi liialdatult öeldes ümberkorraldusvajadusi ka nende eraellu, kui pärast Belgia alistamist veerandfinaalis tuli välja, et nüüd kus poolfinaali minek, peab kaitsja Chris Gunter oma venna pulmas isameheks olema Skype’i vahendusel, ning keskpoolkaitsjal Joe Ledley’l tuleb omaenda pulm üldse edasi lükata.

​

Walesi muinasjutt lõppes poolfinaalis Portugali vastu. See oli ühtlasi Walesi ainus mäng nendel Euroopa meistrivõistlustel, kus uelslased oma väravaskoori ei avanud ning oli Portugali jaoks esimene mäng, mille nad reaalajal võitsid. Süües kasvab isu ning tundub ainult aus, et mingil hetkel hakkasid Walesi punased draakonid mõtlema Euroopa meistritiitli äranabamisest, eriti kuna Portugali esitus sellel EM-il pole olnud just üleliia särav. Ometi ei tundunud Walesigi finaalist väljajäämine päriselt sellise kaotusena nagu võinuks, sest kes oleks turniiri alguses üldse Walesi osanud sellistes kõrgustes turnimas näha?